Hingemaa

Seram ja Aivar arutlevad ühise narratiivi tähtsuse üle. Kui inimkonna kõlbeline elu on vabade inimindiviidide moraalsete fantaasiate summa, siis millisele narratiivile tuginevad meie tänased moraalsed fantaasiad? Räägitakse Hingemaa viiest lubadusest neile, kes tunnevad, et nende Elu Kutse on luua kogukond, mis ei ehita ühtemoodi mõtlejatele kõlakoda, vaid kultuuriruumi, kus erinevad inimesed õpivad üksteist kuulama ja mõistma. Defineeritakse mõisted kriis, muutus, areng ja haritus ning arutletakse, kuidas oleme iganenud eraldatuse teoloogiast jõudnud eraldatuse psühholoogia ning sotsioloogiani

Aivar ja Seram räägivad sellest, kuidas ühe mõiste taha peitus terve maailm. Ain Kalmuse unustatud romaan unustatud eestlastest, kes rändasid üle terve maailma oma lapikest hingemaad otsides ning leidsid viimaks, et Hingemaa ei ole koht, vaid meeleseisund.

Esile tõuseb küsimus: mis saab ühiskonnast, kus finantsmaailm on reaalsusest lahti rebenenud? Aivar ja Seram ei vaja revolutsiooni – nad otsivad uut narratiivi ja mudelit. Kogukonda, mis ei ehita egoismile, vaid õpib sellest läbi kasvama, et küündida altruismini.

Hingemaa Tulundusühistu alustab omamoodi ehedike ärikooli ja kinnise klubina. See sobib neile, kes on valmis järgnema oma Elu Kutsele ning hea peremehena otsuseid tegema ja vastutust kandma.

Selles arutelus uurivad Aivar ja Seram, mis saab ühiskonnast, kus majandus on lahti rebenenud inimkonna kui terviku teenimisest? Kelle huve teenib arusaam, et võit on voorus ja nõrkus on patt? Või et majandus on omaette loodusseadus, mis aitab inimkonnal tõugu parandada? Miks koolis õpetatakse õigeid vastuseid, aga mitte küsimusi küsima? Miks peremeheks olemine on unustatud ja palgaorjus normaliseeritud? Vastus ei ole revolutsioon. Vastus peitub teadmises, et eestlane on läbi aegade osanud hinnata ühistegevuse suurt jõudu. See tee on endiselt olemas, lihtsalt pisut rohtunud ja vajab kaasaegset sillutamist.

Aivar ja Seram liiguvad läbi ajaloo: Põhja-Ameerika põlisrahvastest, kes valisid rahupealikud ja sõjapealikud eraldi, kuni loomeliitude pleenumini 1988, kus üks rahvas muutis oma saatuse, julgedes küsida olulisi küsimusi.

Ühistarkus ei ole teooria. See on põlvkondade praktilisele kogemusele tuginev iidne mälu. Eestis on sellel mälul sügav kihistus: talgud, seltsielu, laulupidu, ühistuline liikumine jne. Iseseisvuse deklaratsioon oli sünnitunnistus omariikluseks vajalikule vaimsusele, mis eostati rahvuslikus ühistegevuses.

Täna on küsimus: kus on uus kultuurieliit? Kes on need, kes ei sõimle ega vehi vikatiga, vaid loovad eeldusi uue vaimsuse sünniks, mille ilmaletulek veenab rahvast, et vana on igand?

Avamist ootab üks uks, mis on seni näiliselt lukus olnud. See on Kalevipoeg, meie rahvuseepos, mida me pole siiamaani veel osanud päriselt lahti lugeda.

Aivar ja Seram liiguvad sinna, kus filosoofia kohtub praktilise elukogemusega. Mis on kujutlus, inspiratsioon ja intuitsioon – mitte abstraktsioonidena, vaid tööriistadena, mille kasutamist saab treenida? Millele tugineb see hetk, kui inimene esimest korda päriselt küsib: kes ma olen?

Vastust ei pruugi leida kiiruga raamatuid lapates ega loenguid ahmates. Sest vastus peitub vaikuses – kui väline ja seesmine müra on piisavalt vaibunud, et vaikne südametunnistuse hääl kuuldavale pääseks.

Aivar räägib inimesest kui perifeeriapunktist kosmilises tervikus – piisavalt eraldatud, et ego abil õppida, piisavalt ühendatud, et tervikust aru saama hakata. Seram toob sisse looduse, lapse pilguga roostikus lamades, pilvi jälgides – kujutlusvõime sünnib seal, kus aegruum valgusega üheks saab.

Ühine tõdemus: ärkamine ja valgustumine ei ole lõppeesmärk. See on alles algus.

Aivar ja Seram ehitavad vundamendi, mille peale asetada Kalevipoja lugu. Inimene pole pelgalt keha – ta on kolme maailma kohtumispunkt: füüsiline keha, hing ja vaim, millest igaühel on inimese arenguteekonnal oma ülesanne. Juttu tuleb veel eeterkehast, astraalkehast ja oma koha leiab Mina – see isiklik piisake jumalikkust, mille Looja on igale inimesele kinkinud.

Kalevipoeg ja tema kaaslased asetuvad oma tegelikule kohale. Kalevipoeg, Alevipoeg, Olevipoeg ja Sulevipoeg ei ole pelgalt eepose kangelased. Nad on inimhinge kaardistamiseks ja inimese arengu mõistmiseks märgilise tähendusega tegelased.

Aivar ja Seram käsitlevad seitsmeaastaste tsüklite mustrit inimese arengus. Kaks murdeiga, mis mõlemad toovad esile küsimuse: kas ma elan oma elu või kellegi teise oma?

Inimese arengu taustal avaneb veel avaram arengukaart – planeedi enda kultuuriepohhid, mis vahetuvad paarituhandeaastase rütmiga. Vana-India, Vana-Pärsia, Egiptus-Kaldea-Babüloonia, Kreeka-Ladina ja praegune Õhtumaa, mis on soodne keskkond minateadvuse arenguks.

Teatud kultuuriepohhidel on vaimsest maailmast eemaldumine ja sellele vastandumine vääramatu arengu eeldus. Nagu ka kurjuse ilmnemine, millega jätkame järgmises vestluses.

On olemas kurjus, mis tantsib ja kurjus, mis arvutab. Esimene meelitab unistama, imetlema iseennast, jooksma säravate illusoorsete eesmärkide järele. Teine veenab, et inimene on pelgalt statistika, kiirus on voorus ja kõik küsimused saab lahendada algoritmi abiga.

Inimene on andnud neile nimeks Lutsifer ja Ahriman. Mõlemal on inimkonna arengus oma roll, sest ilma takistuse ja selle ületamiseta ei oleks ka arengut.

Aivar ja Seram räägivad sellest, miks need kaks kurja õpetajatena vajalikud on: ilma nendeta poleks valikut. Ilma valikuta poleks vabadust. Ja just nende kahe äärmuse vahelt kulgeb kitsas tee, mida võime nimetada südametunnistuseks.

Räägitakse ka sellest korduvast tsüklist, kus kaks kurjust ühinevad ja ajalugu teeb taas olulise käänaku. Oleme inimkonnana ühte sellisesse ajajärku sisenenud. Kuna kurjus ei ela kusagil mujal kui meie endi sees, siis seal tuleb seda ka ohjeldama õppida. Südametunnistuse hääl kostab meie kõrvu vaid siis, kui õpime vaigistama nii välist kui seesmist müra.

Mäletad kooliajast Kalevipoja lugu? Tülikas hiid, kes vägistas ja uputas Saarepiiga, jõi end täis ja tappis Soome sepa poja, pildus kive, tassis laudu ja kakles igat sorti põrgulistega? Unusta see.

Kuigi "Kalevipoega" peetakse üheks eesti kirjanduse olulisemaks teoseks, mille motiive on hiljem kasutanud paljud kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud, on siiski üsna suur tõenäosus, et selle eepose tegelik tähendus on tänaseni rahvale veel avamata.

Aivar ja Seram jõuavad lõpuks rännaku südamesse – rahvuseepose juurde, mis on loodud iidses pildikeeles, nagu ka kõik teised rahvuseeposed. Soomesugu rahvaste „Kalevala“ ja „Kalevipoeg“ on ühtne tervik, mille pildikeele on mõlemale rahvale mõistetavaks teinud Eesti muusikaõpetaja ning antroposoof Sirje Purga. Nii sündis XXI sajandi kaart inimhinge arengust. Iga tegu, mis pealtnäha tundub jabur või julm, kannab sügavat vaimset tähendust.

Saarepiiga pole äpardunud armastus, vaid ärkava minateadvuse kohtumine oma hingega ning südametunnistuse sünd. Mõõk pole pelgalt taparelv, vaid vaheda mõtlemise tööriist – kaheteraline ehk võimeline nii heaks kui kurjaks. Pea raiumine on uue arenguetapi vääramatu algus, millega kaasneb vastutus senitehtu eest ehk saatuse sünd.

Seitse sammaldunud kalmuküngast eepose alguses – häda, orjus, sõda, nälg, viletsus, katk ja taud on rahva läbielatud arenguetapid. Kõik selle nimel, et minateadvus läbi kannatuste ja kurja äratundmise välja kujuneks ning teadlikes valikutes vabaks saaks.

Aivar ja Seram räägivad vajadusest luua Hingemaa egiidi all Juhtimiskultuuri Instituut, mille peamine missioon on välja töötada ja juurutada Hingemaal ning hiljem laiemalt kogu ühiskonnas ühistarkusega juhtimise mudel.

Hingemaa esmane missioon on leida üles ja ühendada haritud sotsiaalseks võrgustikuks ehedikud ehk isikud, kes ühendavad endas sügavamad vaimsed huvid, tundliku sotsiaalse närvi ja särava ärivaistu.

Selles vestluses keskenduvad Aivar ja Seram Hingemaa baasõppekavale, mille iga ühistu osaline läbib Juhtimiskultuuri Instituudis ning kuidas see tegevus võib kujuneda väga oluliseks osaks meie rahvuslikust missioonist. Räägitakse ka sellest, kuidas saada ühistu liikmeks ja mis ootab ees ühistuga liituvaid ehedikke.